Paraneva lapse lugu

Ise sai väike Mia esimest korda süüa paarkümmend päeva enne kaheaastaseks saamist. Esimene toit oli puder, mille laps rõõmuga alla neelas.
See juhtus Tallinna Lastehaiglas viis aastat tagasi. Enne seda toideti tüdrukutirtsu makku viidud toru kaudu, ehk küll ema lapsele varemgi pärispuuvilju ja jogurtit maitsta oli andnud. Ainult et need ei jõudnud kuhugi. Sest kui Mia sündis, polnud tema söögitoru läbitav.
Perekonnale oli see šokk.

Seisund raske, aga stabiilne.
Mia ja ta kaksikõde Lotta sündisid 2002.a. mais Viljandis. 2,2 kilone Lotta tuli ilmale loomulikul teel, 1,43 kilost Miat aga ei saadud enam irduva platsenta seest kätte ja tuli teha keisrilõige. Et sünnitus oli raske, kutsuti Tartust reanimatsioonibrigaad. Emale näidati korraks ühekaupa mõlemat tütart. Pärast seda olid lapsed kahekesi kuvöösis ning ämmaemand teatas, et nad lähevad nüüd Tartusse. Öeldi, et Mial ei läinud hingamisteede puhastamine hästi, oli olnud mingi takistus.
“Esimese asjana küsisin oma arstilt Viljandis: kas mu laps jääb elama?”, meenutab ema. “Ma ei tea” vastas tohter kiretu häälega. Õnneks oli ta esimene ja viimane meditsiini-inimene, kes Mia suhtes nähtavat osavõtlikkust ega lootust ei ilmutanud.

Elasime üks päev korraga.
Selgus, et Lotta pidi lihtsalt natuke Tartu arstide järelvalve all kosuma, Mia oli aga kuvöösis voolikutepuntras, krimpsus ja väga pisike. Pilt oli lohutu.
Jutuajamises arstiga selgus, et Miale oli juba haiglasse saabudes tehtud operatsioon, sest tema söögitoru ei olnud tavaline: selle ülemine ots oli kasvanud kokku hingamisteedega, mitte maoga, ning nüüd oli see eraldatud ja makku oli tehtud söötmisava ehk stoom.
See oli alles kannatuste algus: järgmisena pidi tehtama süljefistuli operatsioon, et tüdruk oma sülje sisse piltlikult öeldes ära ei upuks.
Esimese operatsiooniaasta suursündmus oli, et Soome doktor Harry Lindhal, kelle Tartu Ülikooli Kliinikum erakorralise operatsiooni tegemiseks Eestisse kutsus, sai hakkama sellega, et ehitas Miale mao kudedest alumise söögitoru otsa pikenduse. See tuli hästi välja ja toimib tänaseni, kuid tõi kaasa selle, et lapsel oli kaela juures juba kaks kunstlikku fistulit.
“Kui su laps on hädas, siis sa ei mõtle, kas teda on jälle tarvis opereerida või ei, kui on vaja, siis on vaja. Sa viid ta opilauale, ja teed pai – ja usud parimat”.
Mõlemad vanemad rõhutavad, kui suur abi oli neil siiski meditsiini-inimest suhtumisest. Kõik arstid ja õed olid toetavad ega öelnud kunagi, et Mia ei saa terveks. Ja respekteerisid nende enda initsiatiivi.
Kaksikute isa helistas Peterburi doktor Svetlana Karavajevale ja küsis, kas tema tütar võiks Venemaalt abi saada. Vastus oli jaatav.
Sõit takerdus, sest Mia põdes peaaegu vahetpidamatult bronhiiti. Aega läks ka asjaajamisega Eesti haigekassas. Siis lülitus mängu Tallinna Lastehaigla kirurg Mari Majass, kes tegi Mia vanematele ettepaneku kutsuda Vene arstid hoopis Eestisse.
Jõudis kätte 1.aprill 2004 ehk operatsiooni viimane etapp: söögitoru alumise osa ühendamine ülemisega Tallinna Lastehaiglas.
Ehkki pärast kolmepäevast pindmise narkoosi all olemist intensiivraviosakonnas (seda aega oli vaja haavade kinnikasvamiseks) tundus, et sülg hakkab taas “läbi lekkima”.
Kui Mia natuke aega veel vanade tuttavate respiratsioonitorudega ringi jalutas, kasvas haav siiski ilusti kinni. Umbes nädal hiljem sai tüdrukutirts süüa oma esimesed loomulikul teel kõhtu jõudvad pudrud ja supid. Siis õunad ja banaanid, jogurtid ja kõik need korralikud praed, mis talle täna nii väga maitsevad. Mia hakkas siis kaheseks saama.
Kõrgendatud eneseteadvuse ja –väärikusega Mia nimetab ennast nooreks daamiks. Kelle käest ta seda õppinud on, ei tea keegi.
Talle on antud sitkust ja võhma, mis tuleb välja kaksikõe ja ema kõrval rippumis-, jooksu- ja kätekõverdusharjutusi tehes.
Kaval on ta ka: sirgeldab pliiatsiga laudlinale sik-sak kriipsukesi. Kui vahele jääb, teatab ilmsüüta näoga, et näha ei ole ju midagi.
Olmekaklustes kaksikõega värviraamatute ja mänguasjade pärast on talle seni olnud pisut rohkem lubatud – mälestus ajast, kui ta veel haige oli.
Üldiselt hoiavad sõsarad kokku: kui lasteaias teine teises nurgas nutma hakkab, on õde kohe platsis, lohutab ja uurib asja. Kiusaja saab pragada.

Tänavu lähevad õekesed juba kooli.
Kui ema uurib ettevaatlikult, mis armid Mial kurgu all ja kõhu peal võivad olla, on Mia rahu ise. Ta ei tea.

Kasutatud Tallinna Lastehaigla kommunikatsioonijuht Tiina Eieri artiklit.