Tee annetus

Halva une nägu

Unehäired võivad rikkuda lapse elu.
Kingi head und ja toeta Eesti esimese
laste unekeskuse loomist.

Tee püsiannetus

Helde annetaja vanahärra Harry usub, et laste tervisesse peab panustama, sest see on elu vundament

Tallinna Lastehaigla Toetusfondi 2018. aasta suurima eraannetuse tegi Vancouveris elav Eesti juurtega vanahärra Harry koos oma perega. 1933. aastal sündinud Harry jutustas meile oma värvikast elust, mis on teda viinud Saaremaalt läbi Rootsi ja Austraalia Kanadasse ning sellest, miks nad otsustasid abikaasaga toetada Tallinna Lastehaigla patsiente.

Eesti 1OO juubeli eel oli meil abikaasaga heameel tähista oma 60-aastast kooselu, mille jooksul saatus on jaganud heldelt õnne ja rõõmu. Elu on meile kinkinud kõik võimalused, oleme eriti tänulikud tervise ning igati tervete ja tublide laste eest. Teame, et see ei ole enda valida ja kõigile ei ole niisugust saatust jagatud. Probleemidest ei saa iga kord hoiduda, küll aga saab tihti olukorda parandada ning alati tuge ja abi anda.

Kõiki rõõme kokku liites ja tänutundes otsustasime, et teeme ühe pisut suurema annetuse – tänuks neile, kes Eesti vabaduse eest võitlesid ja riigikorra paika panid ning oma esivanemate mälestuseks, kes kõik raskused võitsid ja meile elu edasi andsid. Ringi vaadates leidsime, et Tallinna Lastehaigla Toetusfond väärib tähelepanu ja toetust, sest fond aitab parandada ja ehitada elu vundamenti – laste tervist. Eelmisel suvel oli meil võimalus külastada Tallinna Lastehaiglat ja sealseid uusi vastsündinute intensiivravi perepalateid. Tutvusime haigla tegevuse, miljöö ja personaliga – kõik oli väga kodune, sõbralik ja soe ning samas professionaalne. Intensiivravi perepalatites ei ole mingit muud märki haiglast, kui valveaparatuur väikeste inimhingede toeks ja abiks – olemas on kõik vahendid tugeva vundamendi ladumiseks.

See külastus tegi meile palju rõõmu. Nii langes otsus, mida me ei ole kahetsenud – jätkame lastehaigla toetamist ka tänavu ning soovitame kõigil tutvuda fondi tegevuse ja vajadustega ning tegema jõukohase annetuse. Toetatavad projektid on hoolega valitud ja väärivad meie kõigi panust – suurt ja väikest! Soovime toetusfondi ja haigla juhatustele ja personalile jätkuvalt indu, armastust ja jaksu pisikeste patsientide ravimiseks ning usku edukateks tulemusteks.

 

Loe lähemalt Harry ja tema abikaasa Helbe eluteest, mis on ühteaegu keeruline ja põnev, kuid täis armastust ja headust:


Lapsepõlv Saaremaal

Mu vanemad pärinevad suurtest suguvõsadest, kes üle kolmesaja aasta elanud ja maad harinud Saaremaa põhjaranniku läheduses. Elasime ema sünnikodus koos vanaisa-vanaemaga. Lisaks talutööle tegeles isa kalastusega. Mul on 2 venda ja 2 õde, kes on kõik minust nooremad. Elu liikus edu ja õnne suunas, kuni võimuvahetuse ja sõjani.

1941. aasta suvel isa mobiliseeriti punaarmeesse ja saadeti Siberi töölaagrisse, mille ta üle elas. Tagasi tulles jõudis Velikije Luki lahingutesse, kus hukkus enne, kui ta üksus end vangi andis. Kuna vanaisa-vanaema olid juba aastates ja välisabi nappis, siis tuli emal igal pool „mehe eest“ väljas olla. Eriti raske oli heinaaeg, sest suurem osa heinamaad asus 10 km ja enam kodust eemal.

Hommikul peale varast lüpsi ja talitusi tegi ema meile pannkoogitaigna ja läks jooksujalu heinamaale, jättes meid nelja magama. Kõige noorem õde, kes sündis kuu aega peale isa lahkumist, oli isa kodus hoius. Kui ärkasime, siis olin mina oma 9 aasta vanusest hoolimata kogu päeva „peremees“. Ainult naabrivanaema vaatas mõnikord harva üle aia, kui kisa liiga valjuks kerkis.

Esiteks tegin tule pliidi alla ja küpsetasin pannkooke, siis sõime, mängisime ja jälle sõime ning mängisime, eriti liivaaugus, kus oli ilus punane liiv. Õhtuks olime üsna määrdunud ja tolmust ning päikesest tumedad. Mina pidin keskpäeval loomad karjamaalt jooma laskma ja neile puurkaevust joogivee pumpama.

Õhtul, kui ema koju jõudis, olid loomad uuesti joodetud ja valmis lüpsiks. Paargus oli suur müürikatel, mille täitsin veega ja soojendasin. Sellest jätkus kõigile pesuks. Lõpuks õhtusöök koos emaga ja aruanne päevasündmustest, siis koos päikesega magama. Järgmistel suvedel kordus sama, ainult et kõik lapsed olid aasta vanemad ning nüüd oli ka pesamuna kodus.

Imekombel ei olnud meie pere küüditatute hulgas, ehkki vanaisa oli igati edukas põllumees ja eluaegne sulasepidaja, kuna peres polnud poega. Ta osales kohalike seltside ja ühistute tegemistes, olles tõsine eestimeelne. Õnneks ei olnud meie peres noortel ega vanadel tervisehäireid ega harjumusi, mis oleksid seganud tegevust ja elu keerulisel ajal. Suurest perest hoolimata ei mäleta, et oleksime kannatanud mingit erilist puudust. Toitu oli piisavalt, isegi suhkrut oli varutud, nii et pannkoogile oli moosi kuni viimaste päevadeni Eestis.

Põgenemine Rootsi

1944. aasta suvel, kui rinne oli tagasi Tartu all ja varisemisohus, siis saadeti emale kindel sõnum, et seekord ei ole küüditamisest pääsu. Sina ja su lapsed on esimesed, kes lähevad Siberi teele! See kindel ja hirmuäratav teade tiivustas ema lahkuma ja õnneks leidis ta võimaluse. Septembri viimasel nädalal lahkusime koos enam kui 300 saatusekaaslasega Saaremaalt vanal rannapurjekal. Sõit algas ilusa ilmaga, aga lõppes tugeva tormiga. Peale kahte päeva ja ööd olime taas kuival maal – Gotlandi saarel.

Esimese aasta ringlesime põgeniklaagrites, enne kui meile leiti omaette eluase Rootsi põhjaosas. Aasta pärast oli võimalus liikuda lõuna poole. Siin lõppes mu koolitee. Kui uue külakooli juhataja ja kohalik köster kuulis, et olen 5. klassi õpilane, siis vaatas ta mulle otsa ja ütles: „Poiss, lähed kuuendasse ja kevadel lõpetad kooli! Tuleval aastal ei ulata ma sulle kõrvakiilu anda. Ja sellega kõik!“

Nii elasime riigiabist mitu aastat, kuni minust sai tööealine – 15aastane. Siis õnnestus linna kolida. Meil õnnestus leida tibatilluke korter ja koos emaga vabrikutöö. Nooremad õed-vennad jätkasid kooliõpinguid. Peatselt lahkusin kodust ja üritasin mitmel viisil oma elu arendada, ilma erilise eduta. Lõpuks otsustasin emigreeruda Austraaliasse ning oma 23. sünnipäeval lahkusin Rootsist. Reis kestis 6 nädalat läbi Vahemere ja Punase mere. Peatusime kordi. Sadamalinnades ringi liikudes sai näha ja kogeda mõndagi huvitavat. Uus maa, uued tavad ja nõrk keeleoskus ei tõotanud helgemat tulevikku. Kõike tuli otsast alata.

Abielu ja kolimine Kanadasse

Mõni aeg hiljem kohtasin üht ilusat ja armast Eesti neidu. Koos leidsime ühised huvid, sihid, soovid ja unistused, mis olid ajakohased. Aasta hiljem abiellusime. Sellest on möödunud enam kui 62 rõõmurohket aastat. Soovid on täitunud ja sihid saavutatud. Oleme hea tervise juures ja aktiivsed. Mida veel soovida? Lapsed – poeg ja tütar – on oma kaasadega olnud parajalt edukad ja igati aktiivsed. Nüüd, kui nad on tagasi Vancouveri lähistel, on kontakt ja suhtlus väga tihe. Neil lapsi ei ole.

Peale meie abiellumist otsustasid Helbe vanemad ja kogu suguvõsa Kanadasse emigreeruda ja Vancouverisse elama asuda. Kuna meil Austraalias teisi sugulasi ei olnud, ega muud, mis oleks selle maaga sidunud, siis otsustasime ka meie seda teha. Kanadas oli mul 3 tädi ja pool tosinat nõbu ootamas. Aasta pärast olime kõik koos. Kanada oli hoopis teistmoodi mõtlemisega maa. Seal ei märganud me elitarismi, nagu Austraalias. Tööd tehti nii, et sellest jäi ka „jälg maha“, mitte, et saaks töötunni kirja ning mingi kasina tasu palgapäeval. Kõigi eesmärk oli anda endast maksimum.

Mina sain tööle eestlaste ehitusfirmasse. Mul polnud aimugi, millest koosnes ehitustöö või kuidas seda teha. Alustasin labidamehena – mullatööga keldris, nagu õige „kraavihall“. See ei olnud mõnus. Iga päev sadas vihma, aga peale esimest nädalat sain loa haamrile ja „dekile“ tulekuks. See oli juba töö, kus sai tuld sülitada, kui haamer naela asemel pöialt tabas. Nii see algas. Õppisin, mida nägin ja kuulsin, lisaks lugesin ja uurisin, nagu oskasin. Töö oli raske, aga meeskond sõbralik, edu hea ja nalja parasjagu.

Neli aastat hiljem tuli peremees, plaanirull kaenlas: „Siin on 10-korruselise kortermaja plaanid. Hakka ehitama – tööd ja tegevust platsil planeerima ja juhtima.“ Sel ajal oli arusaam, et peremehe käsku tuleb täita ja nii ei osanud ega tahtnud ma „ei“ öelda. Võtsin väljakutse vastu ja õnnestus. Mõni kuu hiljem sain uue rulli ja 25-korruselise maja. Kui see valmis, oli tunne et jalad on kindlalt „põhjas“. Paar aastat hiljem, kui ettevõte lõpetas tegevuse, läksin teise, kus töötasin samas ametis pea 20 aastat. Viimased aastad enne töö lõppu olin firma kaasosanik. Nii oli hea lõpp – kõik hea.

Eesti on alati südames

Viimased 30 aastat olen pühendunud nii-öelda hädaabi-töödele pere, sõprade ja ühiskonna heaks ning enda rõõmuks. Aega selleks jätkub, ehk küll tempo on aeglustunud. Vabaaja tegevused on keerelnud pere ja sõprade ringis. Suviti käisime lastega matkamas ja sportimas ning tegelesime eestlusega seonduvaga. Viimane oli ja on väga tähtis osa meie pereelus. Lapsed käisid Eesti Täienduskoolis, rahvatantsus ja koos Helbega kooris laulmas. Oleme olnud ka ustavad ESTO ja LEP (Lääneranniku Eesti Päevad) osalejad, vaid viimasel ajal on mõni vahele jäänud. Tellisime ja lugesime välis-eesti raamatuid ning ajakirju ja toetasime vabadusvõitlust.

Kui töö võimaldas, siis reisisime perega palju, muuhulgas võtsime ette kahekuulise automatka läänerannikult idarannikule ja tagasi. Hiljem tegime ühe autoreisi abikaasaga kahekesi Vancouverist New Foundlandi ja tagasi. Lisaks sellele olid reisid Eestisse ja Rootsi ning Ameerika läänekaldale, kus külastasime sõpru ja osalesime ESTO-l ja Lääneranniku Eesti Päevadel.

Muid erilisi hobisid mul ei ole – tunnen huvi kõige vastu, mida veel ei tea ega oska. Vanema generatsiooni jutud ja mälestused tekitasid minus suure huvi esivanemate eluolu vastu. Mäletan ema ja vanaisa jutustusi nende lapsepõlvest, noorusest, hilisemast elust ja tegevusest, samuti meie sugupuust ja esivanematest. Nad teadsid palju ja oskasid põnevalt rääkida. Rõõm oli suur, kui kuulsin, et peale taasiseseisvumist avanes meil võimalus uurida Eesti kirikuraamatuid tänu Ameerika mormoonide kirikule, kes tegi kirikuraamatutest mikrofilmid. Tellisin filmid, kirjutasin maha ja trükkisin andmed kodus arvutisse. Seal olid andmed kogu Saaremaa kodukihelkonna kohta aastast 1795 kuni 1926, lisaks sellele veel ka teistest allikatest – kokku enam kui 17 000 inimese kohta. Täiendan neid andmeid veel praegugi, aga mitte enam sama aktiivselt.

Alguses, aastatel 1950 – 1975 oli eestlaste kogukond Vancouveris umbes 2000 inimest, kes olid väga aktiivsed ja heldekäelised Eesti kultuuri ja isetegevuse toetamisel. Nii ehitati tänu annetustele ja vabatahtlikule tööle mitu kirikut ja aula koos klassiruumidega, mis kuuluvad kogukonnale. Ka täna hooldame neid ruume ainult kohalike annetuste abil. Sel ajal oli heategevus väljaspool eestlust ehk tagasihoidlikum, kui hetkel. Nüüd, kus enda vajadused on väiksemad, osalevad siinsed eestlased kindlasti palju enam üldises heategevuses.

Kanada elanikud on väga heldekäelised ja kaastundlikud. Isegi mõne õnnetusse sattunud kassi või kutsika raviks pannakse kokku mõned tuhanded dollarid, lastest ja raviuuringutest rääkimata. Selleks laekub juba kümneid miljoneid väga erinevate projektide näol – alates habemekasvatusest kuni heategevusjooksudeni. Matuste puhul on saanud kombeks teha lillede asemel annetus mõnele heategevusorganisatsioonile vastavalt lahkunu või annetaja soovile. Kuna sedalaadi annetused on tulumaksust vabastatud, siis on need väga populaarsed.  Ka meie pere osaleb ühel või teisel viisil võimaluste piires.

Soov külastada kodumaad ja sealseid sugulasi oli alati olemas, kuid põhimõtteliselt keeldusin Moskvast luba anumast, et külastada oma isamaad. Sünnikodu Saaremaal asus keelutsoonis, sinna polnud lootust pääseda. Aastal 1991 muretses reisibüroo meile viisa ja siis ei saanud kiusatusele vastu panna. Jõudsime Tallinnasse kuu aega enne taasiseseisvumist ja lahkusime kaks nädalat hiljem. Mida nägime, ei olnud meeliülendav, aga märkasime, et süsteem ja kord on paigast ja hoopis erinev sellest, mida lapsed 10 aastat varem käies nägid ja kirjeldasid. Sõber laenas meile oma Lada, millega sõitsin nagu igal teisel maal, ainult Saaremaale pääses kutsutud külalisena, seda kontrollisid Eesti poisid Virtsus. Kuskilt ei paistnud mingit lootust peatseks muudatuseks.

Tänavune Eesti külastus oli meie jaoks kümnes. Nüüd oleme igal reisil eest leidnud midagi uut ja huvitavat. Mis esimesel korral oli hall, räpane ja ripakil, oli juba järgmisel korral puhas ja värvitud. Kaubamaja varasemalt tühjad riiulid ägavad nüüd kauba all ja uued ärikeskused teevad maailma suurlinnade omadele silmad ette. Inimestel on võimalus vabalt reisida ja kogeda uut ning erinevat. Elukvaliteet on paranenud, tihemini märkad naeratust vestluskaaslase näol ja kuuled head sõna kaaskodaniku kohta. See kõik rõõmustab hinge ja annab julgust loota, et rahvas jääb edasi püsima.

Lapsepõlve teed ja rajad on südamelähedased, ehk küll aastatega sammaldunud ja tagasi looduse rüpes. Ka enda jalgades on tunda aastate taaka, mis ikka ja enam lühendab sammu pikkust ja kiirust. Mälestused ja elukogemused kristalliseeruvad ajaga. Tuleb leppida sellega, mis tehtud, nähtud ja nautida iga järgmist päeva.